nagu mõningad teist võibolla juba uudistes nägi, siis pua-teema on jõudnud eesti teatrilavadele. Etendus "Lantimiskunstnikud". Näitlejad on läbi lugenud Straussi "Mängu" ja nüüd toovad siis mingi oma tõlgenduse vaatajate ette. Arvan, et tasub vaatamist:). Iseasi, kas me julgeme seda lavastust minna vaatama mõne kena neiuga..pärast etendust saab äkki kõva kõrvakiilu..:)
Nagu on kirjutatud etenduse tutvustuseks: "Naised tahavad olla nendega koos. Mehed tahavad olla nende asemel. Nad tegutsevad öösiti ja peamiselt nädalavahetustel. Nad on iseenese suurimad vaenlased. Nad on oht sealt, kust sa oodata ei oska. Nad on lantimiskunstnikud.
PS! Kui sa oled neid kohanud, siis ära muretse. Sinu peal nad oma relvi ei kasutanud. Sina olid eriline. Ausalt."
No tegelikult mulle see raamat väga meeldis. Kuid mingite suvaliste näitlejate tõlgendus, kes täpsemalt selle teema tagamaid ei jaga, mind ausalt ei huvita.
Sinna visatakse kindlasti väga hea ports omapoolse "tõlgendusest" tulevat social conditioni ka sisse. Mine tea, võib-olla eksin :)
no kõrvakiilu selle eest küll ei saa. pea kõik tüdrukud, kes on minuga suheldes mu lantimishuvist teada saanud, on sellest pigem intrigeeritud olnud.
pole eriline teatrihuviline, aga seda etendust vaataks küll. paraku olen aru saanud, et teatripiletid on tänapäeval mingi superdefitsiit ja letialune kaup, mida ainult tutvuse poolest või siis mingil kindlal kellaajal arvuti taga meeletult refreshi vajutades ning paaniliselt klikkides kätte saab. või oskab keegi soovitada, kuidas tänapäeval see teatripiletite soetamine käib ning kuidas normaalsel moel ka nimetatud lavastusele ühe pileti saaks?
Milliseid arvamusi see EPL artikkel minus tekitas.
No selle arvustuse järgi otsustades võib öelda, et isu läks lausa ära seda näha. Lootsin, et alustatakse "The Game"-ga, aga ikka kuni tänapäevase pic-up teemani välja arendatakse asja. The Game on ikka ju tätsa eilne päev. Nii ajakirjanik, kui nädendi autorid ja lavastajad: Paavo Piik & Diana Leesalu ei jaga teemast ikka ööd ega mütsi. Nagu kosmose ajastul hakataks jälle vendade Wrightide esimesest lennukist ja lendamise võimalikuses süvitsi arutama. Tänapäeva pick-up gene on, aga juba täielik kosmoselaev. The Game raamatut võib ka lugeda nö. suureks pauguks, millest tekkis väga palju geniaalseid leiutajaid, oli muidugi ka enne seda tegijaid ja ka paraleelseid teema arendajaid, kuid peale seda on toimunud meeletu areng, mis kestab siiani. The Game aegne võlts teesklus ammendas end üpris kiirelt, sest kui sisu on mäda, tuleb see välja varem või hiljem ja tavaliselt ikka varem. The Game on ka antud teema ABC, aga kes arvab, et tähestiku ja korrutustabeli selgeks saamisega on üldharidus ja kõrgkooli diplom käes on ikka loll, mis loll. Siit alles õppimine algab...
Artikkel ise pole kirjanduslikult paha ju. Tundub, et kirjutajal ka lähem kokkupuude teemat puudutavate materjalidega olemas, vastasel juhul poleks tuuma tabanud.
Lavastajat iseenesest ei alahindaks. Kui aluseks on "The Game" siis ei saagi ju oodata muud kui pinnavirvenduse müümist. Sealt järgmise taseme sihtgrupp oleks teadlik tarbija ... palju meid siin foorumis kokku ongi ? :)
Lisaks paneb mõtlema, kellel seda tegelikullt üldse on vaja näha ?
Hateritele kindlasti magustoit, et pärast piiratud info põhjal kõiki üritajaid peedistada. Aga kes tajuvad juba rohkem kui ühte mõõdet teema juures ja suudavad tänu enda arendamisele vähendada oma ebakindlust ning läbi selle neiudele pakkuda intrigeerivamat suhtlust, kavliteetsemat aega ja turvalisemat raami ..
Kas on üldse mõtet tähelepanu pöörata ? Las koerad hauguvad, karavan sõidab edasi :)
ega ma paha pärast :D lihtsalt oleks tahtnud rohkemat. Kuna antud teema areneb meeletult siis tänaseks üle seitsme aasta vanust ABC-d tõsiselt võtta on juba niisamagi nali. No eks ma oletasin omas peas, et eks seal komöödia võtmes mõnitatakse antud teema korralikult läbi ja olin natuke kibestunud selles. :D 99,99% inimesi ei saa kunagi antud teemas tegijaks ja neile pole reaalsusest õrna aimugi. Miks antud raamat bestselleriks sai on selle lihtsus, antud teemas tegijaks saada tuleb kasutada kõigile nii lihtsaid ja pinnapealseid taktikaid. Massidele reaalsusest rääkides ei jõua kaugele ja arvatavasti kui ma antud teemat üldse uurinud ei oleks põlgaksin reaalsust nagu see 99%.
päevalehe teatrikriitiku mõttelend käis kõrges kaares üle minu arusaamisvõimete, aga kommentaariumi üks kommentaaridest oli lihtne ja selge:
"Tegemist on kohutava lavastusega! Nii sisutut kliseede rodu pole ammu näinud. Piinlik oli. Päris tõsiselt. Milleks sellist asja tehakse? Kelle jaoks? Ja näitlejatest, kes ilmselgelt tundsid samasugust piinlikust, oli kahju. Kooliteatri tasemel lavakujundusest pole mõtet rääkidagi."
niisiis jätkan rahusmeeles oma teatrivõhiklikku eksistensi : )
Televusseris näidatakse praegu ETV pealt juppe sellest lavastusest ning vesteldakse lavastajatega. Tundub olevat tavaline ülenäideldud eesti teater ning nõndapalju, kui seal seda sebimist näidati, siis läheks teemaga tuttaval inimesel nende teatritegijate (sh ülekaalulise naislavastaja) võhiklikku teemakäsitlust vaadates närv ilmselt suht mustaks. Kui aega ja raha üle oleks ning löögile pääseks, siis teemahuvilisena tahaks ikkagi ära vaadata, aga eraldi rabeleda selle nimel küll ei viitsi.
Käisin vaatamas ja mu subjektiivne arvamus on, et Lantimiskunstnikud on väga hea komöödia. Ainult väga võhikule võiks seal olla midagi enamat, kui lihtsalt mõnus meelelahutus (sama inspiratsiooni/õppe pisiku ilmselt saaks, kui praegu esimese materjalina the game-i lugeda). Kes otsib tükis tõde, reaalsust ja muud sellist siis läheb kindlasti närvi. mu meelest oli väga mõistlik, et kogu storyline oli lihtne ja lineaarne (et kogu pua teemaga ei mindud sügavittu, vaid jäädi the game-i aega) ja kogu nali ja meelelahutus seisnes pigem karakterites ja eneseiroonias.
Teie kommentaare lugedes jääb mulje, et kõik arvamused on kirjutatud tükki nägemata?
Eelmine aasta käisin vaatamas. Kui peaksin midagi kirjutama, siis sinu tekst võtab täpselt selle kokku mis oli endal mõttes puppeteer. Nautisin mõõdukalt ning oli selline mõnus introspektsioon etenduse ajal ja etenduse lõpus olin ainuke kes püstiseistes plaksutas.